27mai
Täna on juba 27mai, kohutav! Enam pole üldse lõbus. Istun arvutis ja mu pisikesed silmad on märjad ja nina löriseb. Iga päev jätame tööl järjest hüvasti tõõkaaslastega, keda me enam kunagi ilmselt ei näe. Täna ja homme oleme veel koos juhendaja Markoga. Osadesse olen täitsa ära kiindunud. Eile andsime eestimaise kommikarbi Monikale, ta ütles et tal oli väga tore meiega koos töötada ja et see on teine väga meeldiv koostöö eestlastega (eelmised olid aasta tagasi ka Kuressaare Ametikoolist) Ja seda, et meid siin hinnati , võisime ju isegi märgata, kuna kliendid tulid meie juurde kordusvisiidile. Eile nägime ka viimast päeva minu lemmikõpilast Mateid. Tema oli see pikk poiss suurte ja kohmakate kätega, kes selle asemel, et minu käest massaaži võtteid õppida hoopis mind õpetama hakkas ja ta tegi seda väga hästi. Tema põhisõna oli ,,AHAA" Temaga oli mul üks halenaljaks juhtum: Selline süüdimatu ja ingliskeeleõpihimuline nagu ma olen, hakkan ma kohalike õpilastega võ